Inimese tähtsaimad eluaastad ehk 0-3 ja Montessori meetod

Inimese tähtsaimad eluaastad ehk 0-3 ja Montessori meetod

Eesti Montessori Ühing tähistab sel aastal oma 5. tegutsemisaastat. Esimese suurema sünnipäeva puhul on aastasse planeeritud ka hulgaliselt üritusi. Esimene neist leidis aset 25. veebruaril Kultuurikatlas, kuhu oli koolitajaks kutsutud tunnustatud AMI 0-3 vanuseastme koolitaja Patricia Wallner Hollandist. Lisaks olid kohal nii eesti 0-3 vanuseastme koolitatud juhendajad kui ka kohalikud ettevõtted. Sai jagada kogemusi, küsida küsimusi ja muidugi kuulata pikka koolituspäeva, kust ei puudunud ka praktilised mõtteülesanded.

Peamiselt keskenduti koolituspäeval vanusele 0 kuni 3 eluaastat nimetades neid lapse tähtsaimateks eluaastateks. Ja seda täiesti teaduslikult tõestatud põhjusega. Kuigi Maria Montessori rajas oma pedagoogilise suuna 1900ndate alguses, on just viimase paarikümne aasta jooksul tehtud aju-uuringud hakanud teaduslikult kinnitama kõike seda, mida Montessori juba 120 aastat tagasi õpetas.

Montessori järgi on vanus 0-3 Vastuvõtliku meele periood.

Me ei saa kunagi valida, kuhu ja kuidas me sünnime. Seetõttu ei saa me ka valmistuda sündimiseks. Ükskõik kuhu, millistesse elutingimustesse, kultuuriruumi, keelekeskkonda ja ühiskonnakihti laps sünnib, peab ta oma esimestel eluaastatel õppima ära kõik, et seal edukalt toimetada. Laps kohaneb sama vastuvõtliku meelega nii kõige rikkamatesse kui kõige vaesematesse elutingimustesse, võtab oma vanemate religiooni, tavad ja keele vastu kriitikameeleta ja teeb selle oma pärisosaks. Esimese kolme eluaasta lõpuks on laps õppinud selgeks, kuidas riietutakse, süüakse, räägitakse, kõnnitakse, käsi pestakse.. Häälitsevast ja oma keha mitte kontrollivast pambust on saanud ühiskonna ja pere liige.

Mitte ühelgi teisel eluperioodil ei ole enam võimalust nii hüppeliseks arenguks.

Esimesel paaril eluaastal areneb suuresti välja kogu inimese psüühika. Patricia Wallner tõi isegi nii drastilise näite, et kui üsasisesel perioodil läheb loote arengus midagi valesti ja tal ei arene käsi või jalg, siis hiljem ei ole võimalik seda enam kuidagi uuesti arenema panna. Sama kehtib tema sõnul ka inimese psüühika alustaladega: kui esimesel kolmel eluaastal läheb lapse arengus midagi valesti, on hiljem ääretult keeruline õppida ümber või teha paremini.

Siinkohal toodi näide lapse keelelisest arengust. On tehtud hulgaliselt uuringuid, et aru saada, kuidas areneb lapsel emakeele oskus. Teadlased on tänaseks veendunud, et esimest ehk emakeelt saab laps arendada vaid suhtluses teiste inimestega. Lapsed, kes sünnivad näiteks loomade keskele, ei õpi emakeelsena kõnelema ühtegi keelt. Samuti on tehtud katseid kurtide vanemate kuuljate lastega: kui neid panna vaid teleka ette või raadiot kuulama, siis nad keelt ära ei õpi. Alati on vajalik inimkontakt.

Teise ja kolmanda keele puhul see aga nii ei ole. Laps õpib nagu käsn ära nii teise kui kolmanda keele, kui keeleõpet toetada erinevate heliliste materjalidega näiteks võõrkeelsete multifilmide või rakendustega. Selle eelduseks on aga esimese keele omandamine endale turvaliste täiskasvanutega koos.

Lapse aju areng esimestel eluaastatel 

Keeleõpe on vaid üks näide lapse aju vastuvõtlikkusest ja hoomamatust suutlikkusest sel perioodil.

Vanuses 0-3 on lapse ajus 86 miljardit ajurakku, neist luuakse ligi miljon ühendust sekundis. Sisuliselt on selles vanuses lapsele võimalik õpetada ükskõik mida, sest kõik neuronitevahelised ühendused on saadaval ja võimalikud. Esimestel eluaastatel luuakse ajus triljoneid ühendusi ja seda on palju rohkem, kui inimesel elus kunagi vaja läheb. Seega, aja jooksul ja lapse kasvades, jäävad püsima vaid need ühendused, mida järjepidevalt kasutatakse. Need ühendused saavad inimese pärisosaks. Kasutustiheduse kaudu saab iga lapsevanem ise suunata, millistest ühendustest saab lapse pärisosa: kui oluline on seega esimesel kolmel eluaastal õpetada eneseregulatsiooni, iseseisvust, tasakaalukust ja keskendumist! Kuni kuuenda eluaastani on kõik võimalik.

Kuidas õpetada väikelapsi?

Montessori põhimõtete alustalaks on kord ja liikumine. Oluline osa on täiskasvanu ettevalmistatud keskkonnal ja lapse loomulikul avatud meelel. Keskendumist ei tohiks mingil juhul segada, kui see kord juba tekkinud on. Seetõttu on ka Montessori lastehoidudes vabam päevakava: lastel lubatakse ise endale meelepäraseid tegevusi valida ja soovitud ülesande juures põhjalikult keskenduda. Tegevusi ei katkestata, sest täpselt sel kellaajal on õuemineku või söögiaeg. Kõik päevakavalised tegevused saavad tehtud pehmemalt ja oskusliku suunamise abil.

Koduses keskkonnas võiks rohkem arvestada oma lapse eripära ehk temperamendiga: kas ta võtab kergesti vastu uusi tegevusi ja olukordi või vajab rohkem aega kohanemiseks? Kas laps on liikuv ja aktiivne või pigem soovib omaette nokitseda ja raamatuid vaadata? Lapsevanemana kipume liiga tihti enda soove lapsele peale suruma selle asemel, et lapse mugavustsoonist maailma vaadata ja üheskoos kompromisse teha.

Laps õpib läbi liikumise ja kordamise, läbi eeskujude ja rütmi. Lapsed on võimelised õppima kõike, kuid ainult juhul, kui neil on võimalus selleks kasutada oma käsi ja liikumist, kogu oma füüsist.

Juba Konfutsius on öelnud: “Ma kuulen ja ma unustan. Ma näen ja ma mäletan. Ma teen ja ma mõistan.”

Kristi Stahl
Väike Päike

Lasteklubi Väike Päike blogipostituste jagamise, refereerimise ja avaldamise tingimused.