Kuidas rühmaruumi keskkond toetab lapse õppimist?
Kujuta ette tavapärast hommikupoolikut lasteaias. Üks laps küsib, mida ta teha võiks. Teine palub riiulilt mänguasja. Kolmas ei leia üles vajalikku vahendit ning neljas liigub ühe tegevuse juurest teise, ilma et ta suudaks pikemalt süveneda. Õpetaja jagab, suunab, tuletab meelde, lahendab tekkinud olukordi ja püüab samal ajal kõiki lapsi võrdselt märgata. Sellistes hetkedes jõuab õpetaja keskenduda sageli vaid lapse käitumisele. Miks ta ei leia ise tegevust? Miks ta ei suuda keskenduda? Miks ta vajab pidevalt täiskasvanu abi? Enne vastuste otsimist tasub aga vaadata enda ümber ja küsida: kas rühmaruum lasteaias toetab seda, mida me lapselt ootame?
Rühmaruum on rohkem kui lihtsalt taust
Rühmaruum ei ole üksnes koht, kus õppe- ja kasvatustegevus aset leiab. Nii mõeldes võiks isegi üks kontor olla rühm, kui see on vaid üks koht. Tegelikult mõjutab õpikeskkond lasteaias iga päev seda, kuidas laps liigub, milliseid valikuid ta teeb, kui kaua ta tegevusele keskendub ja kui palju ta vajab täiskasvanu abi toimetamiseks. Hästi läbimõeldud rühmaruum kutsub last uurima ja avastama. Laps näeb, millised on tema võimalused, pääseb ise ligi vajalikele vahenditele ning mõistab, kus ja kuidas neid kasutada. Sellises keskkonnas saab õppimine toimuda kõige loomulikumalt – läbi mängu ja igapäevategevuste. Mõiste „rühmaruum kui õpetaja“ ei tähenda, et keskkond asendaks õpetajat. Vastupidi, teadlikult kujundatud ruum toetab õpetaja tööd. Kui laps saab ise vahendeid valida, tegevust alustada ja pärast mängu asjad oma kohale tagasi panna, ei pea täiskasvanu kogu päeva korraldama, ideid genereerima ega juhendama. Nii jääb õpetajale rohkem aega kõige olulisemaks: lapse vaatlemiseks, kuulamiseks ja märkamiseks ning tema toetamiseks just siis, kui seda on päriselt vaja.
Vaata ruumi läbi lapse pilgu
Täiskasvanule võib rühmaruum lasteaias tunduda loogiline, kuid laps võib kogeda seda hoopis teisiti. Vahendid võivad paikneda tema jaoks liiga kõrgel, olla kinnistes kappides või kaduda asjade ülekülluses teiste asjade sekka. Mõnikord on võimalusi nii palju, et lapsel on keeruline otsustada, mida valida. Rühmaruumi analüüsides tasub korraks laskuda lapse kõrgusele ja vaadata, mida laps näeb ruumi sisenedes. Kas ta saab aru, milliseid tegevusi talle pakutakse? Kas vahendid on talle iseseisvalt kättesaadavad ja kas nende paigutus aitab mõista, mille hulka need kuuluvad? Samuti tasub tähele panna, kas ruumis leidub võimalusi nii aktiivseks tegutsemiseks kui ka rahunemiseks ning kas laps saab valida üksinda, paarilisega või väikese rühmaga mängimise vahel. Keskkond peab andma lapsele piisavalt valikuid, kuid mitte teda valikutega üle koormama. Mõnikord võib mängu kvaliteet paraneda just siis, kui vähendame korraga väljas olevate vahendite hulka ning muudame nende paigutuse selgemaks.
Tegevuspesa peab last tegutsema kutsuma
Üks võimalus rühmaruumi teadlikult korraldada on luua erinevaid tegevuspesasid. Hästi kujundatud tegevuspesa on rohkem kui lihtsalt laud või riiulinurk, kuhu on asetatud mõned mänguasjad. Sellel on selge eesmärk ning välimus annab lapsele vihje, mida seal teha saab. Tegevuspesa koondab omavahel sobivad vahendid, võimaldab lapsel iseseisvalt tegevust alustada ja toetab süvenemist. See võib olla mõeldud näiteks rollimänguks, ehitamiseks, loovtegevuseks, uurimiseks, lugemiseks, rahunemiseks või aktiivseks liikumiseks. Pesade loomisel on oluline mõelda, millist mängu, suhtlemist või oskust konkreetne pesa toetab ning kas see vastab just selle rühma laste huvidele ja vajadustele. Kõik rühmaruumid ei pea olema ühesugused. See, mis sobib ühele lasterühmale, ei pruugi toimida teises. Keskkonda on vajalik vaadelda, katsetada ja muuta vastavalt laste arengule.
Väike muudatus võib mõjutada kogu rühma
Rühmaruumi ümberkujundamisel piisab sageli mõnest pisikesest läbimõeldud muudatusest, mitte remonti, uut mööblit või suurt eelarvet. Võimalusi on mitmeid: saab vähendada korraga väljas olevate vahendite hulka, tõsta materjalid lapse kõrgusele ja paigutada omavahel sarnased esemed kokku. Samuti võib eraldada rahulikud ja aktiivsed tegevused, muuta liikumisteed selgemaks või luua mõnele tegevusele kindel koht. Vahel piisab sellest, kui vaadata olemasolevaid esemeid värske pilguga ja leida neile uus kasutusviis. Näiteks saagida riiulid madalamaks, et need oleksid lapse kõrgusel. Lastele on ka loomupärane palju liikuda ja selle tagamiseks saab muuta hoopis keskkonda. Rühma loodud „möllamise pesa“ võib muuta ülejäänud ruumi märgatavalt rahulikumaks.
Keskkond toetab lapse enesejuhtimist
Lapse iseseisvuse kujunemiseks vajab ta keskkonda, kus iseseisev tegutsemine on päriselt võimalik. Kui lihtsalt öelda lapsele „Proovi ise.“, ei vii see eesmärgini. Selge ja arusaadav ruum aitab lapsel valida endale sobiva tegevuse, seda iseseisvalt alustada ning hoida oma tähelepanu. Kui vajalikud vahendid on nähtavad ja kättesaadavad, saab laps oma mängu kavandada, arendada ja lõpetada ning pärast asjad oma kohale tagasi panna. Hästi korraldatud õpikeskkond lasteaias aitab tal arvestada ka teiste lastega ja vajaduse korral rahuneda. Kui keskkond on üle koormatud, vahendid on juhuslikult paigutatud või tegevusalad segavad üksteist, võib laps muutuda rahutuks ja sõltuda rohkem täiskasvanu suunamisest. Seetõttu tasub lapse iseseisvuse ja enesejuhtimise toetamisel vaadata alati ka füüsilist keskkonda.
Kõik lapsed ei pea tegema samal ajal sama asja
Teadlikult kujundatud rühmaruum toetab individuaalset lähenemist. Kui ruumis on erinevad ja selgelt mõtestatud tegutsemisvõimalused, saavad kõik lapsed valida endale meelepärase tegevuse. Üks laps võib ehitada, teine joonistada, kolmas uurida loodusmaterjale ning neljas vaadata rahupesas raamatut. Laps saab valida oma huvidele, vajadustele ja arengutasemele sobiva tegevuse ning tegutseda talle sobivas tempos. See ei tähenda, et õpetaja loobuks ühistegevustest või eesmärgipärasest õppetööst. Pigem tekib nende kõrvale rohkem võimalusi loomulikuks õppimiseks, vabamänguks ja laste algatatud tegevusteks. Õpetaja saab samal ajal jälgida, mille vastu lapsed huvi tunnevad, milliseid oskusi nad kasutavad ja millises valdkonnas vajavad veel tuge.
Taaskasutus ei tähenda lihtsalt rohkem asju
Arengut toetava keskkonna loomisel ei pea kõiki vahendeid poest ostma. Paljud igapäevased, looduslikud ja taaskasutatavad materjalid sobivad hästi avatud mänguks, sest laps saab neid kasutada mitmel erineval viisil. Karp võib muutuda majaks, autoks või loomade varjualuseks. Kangatükk võib olla keep, tekk, jõgi või salajase pesa katus. Käbid, kivid ja puukettad võivad jõuda orteerimistegevusse, rollimängu või lapse loodud maailma. Samas ei muutu iga tops, karp või paberirull automaatselt heaks õppematerjaliks. Ka taaskasutuse puhul tuleb küsida, millist tegevust materjal toetab, kas see on turvaline, kuidas seda ruumis esitleda ning kas laps oskab seda iseseisvalt kasutada. Eesmärk on kasutada olemasolevaid ressursse nutikalt ja pedagoogiliselt põhjendatult, mitte täita rühmaruumi võimalikult paljude esemetega.
Viis küsimust oma rühmaruumi analüüsimiseks
Rühmaruumi arendamist võib alustada viiest lihtsast küsimusest.
- Kas laps saab ruumi vaadates aru, mida ja kus ta teha võib?
- Kas vajalikud vahendid on lapsele nähtavad ja iseseisvalt kättesaadavad?
- Kas lapsel on võimalik valida aktiivse ja rahuliku tegevuse vahel?
- Millistes olukordades sõltub laps praegu tarbetult täiskasvanu abist?
- Millise ühe väikese muudatuse võiksime teha juba sel nädalal?
Kõike ei ole vaja korraga ümber kujundada. Mõistlikum on teha üks muudatus, jälgida mõnda aega laste tegutsemist ning alles seejärel otsustada, kas lahendus toimib või vajab kohandamist.
Rühmaruum peab päriselt lapsi toetama
Täiuslikku ja kõigile sobivat rühmaruumi ei ole olemas. Keskkonna kvaliteeti ei näita see, kui kaunis see fotol paistab, vaid see, kuidas lapsed seal tegelikult tegutsevad. Kas nad leiavad endale tegevuse? Kas nad suudavad mängule keskenduda? Kas nad saavad teha jõukohaseid valikuid? Kas ruumis leidub koht nii koos tegutsemiseks kui ka omaette olemiseks? Kas õpetaja saab pideva korraldamise kõrval võtta aega laste vaatlemiseks ja kuulamiseks?
Teadlikult kujundatud rühmaruumi saab kogu aeg edasi arendada. See muutub koos laste, meeskonna ja vajadustega. Kõige olulisem on osata märgata ja mõtestada, miks oleme loonud just sellise keskkonna ja kas see toetab seda, mida me iga päev lastelt ootame. Väike Päike Koolituskeskuse koolitusel „Rühmaruum kui õpetaja“ vaatame rühmaruumi läbi lapse pilgu ning uurime praktiliste näidete abil, kuidas ruumi ülesehitus, tegevuspesad ning vahendite valik ja paigutus saavad toetada lapse iseseisvust, mängu ja loomulikku õppimist. Koolitust saab tellida veebikoolitusena, ühendada õppekäiguga Väike Päike lasteaeda või valida arengupaketi, mis sisaldab ka asutuse rühmaruumide analüüsi ja edasi nõustamist. Enne, kui palume lapsel olla iseseisvam, tegevusele keskenduda või teha paremaid valikuid, tasub vaadata, kas teda ümbritsev keskkond aitab tal seda teha.
Alusharidus loob tuleviku!
Mari Kummer
Birgit Anette Bibikov