Lasteblogi

Lasteaias on kõik hästi, aga kodus on õhtud keerulised. Miks see nii on?

Lasteaias on laps rõõmus, mängib sõpradega ja osaleb tegevustes. Õpetaja sõnul möödus päev suurepäraselt. Aga koju jõudes muutub kõik – laps ärritub pisiasjade peale, nutab, vaidleb või ei taha vanemast sammugi eemalduda. Miks võib lapse käitumine pärast lasteaeda nii palju muutuda ja kuidas teda toetada?

Paljudele lapsevanematele on tuttav olukord, kus lasteaiast koju jõudes piisab väikesest asjast, et vallanduks suur pahameel. Laps ei taha riideid vahetada, õhtusöök ei sobi või tekitab mõni tavapärane tegevus ootamatult tugeva reaktsiooni.

Lapsevanemal tekib õigustatud küsimus: kui lasteaias on kõik hästi, siis miks on kodus nii keeruline?
Tegelikult ei pruugi lapse õhtune ärrituvus tähendada, et lasteaias oleks midagi halvasti. Sageli peitub selle taga hoopis pikk päev, palju erinevaid emotsioone ja alles kujunev oskus nendega toime tulla.

Lasteaiapäev nõuab lapselt rohkem, kui me arvata oskame

Mõtle korraks enda tööpäevale. Isegi siis, kui kõik on läinud hästi, võid õhtuks tunda, et vajad vaikust, puhkust või lihtsalt aega iseendale.Lapse jaoks võib lasteaiapäev olla samamoodi pingutust nõudev.

Päeva jooksul tuleb tal suhelda teiste laste ja täiskasvanutega, järgida kokkuleppeid, oodata oma järjekorda, jagada mänguasju, lahendada erimeelsusi ning kohaneda erinevate olukordadega.
Laps võib päeva jooksul nende ülesannetega väga hästi toime tulla, kuid õhtuks on tema jõuvarud lihtsalt vähenenud. 

Mõni laps muutub väsinuna vaikseks ja soovib omaette olla. Teine muutub hoopis aktiivsemaks, ärritub kergemini või vajab tavapärasest rohkem vanema tähelepanu.

Miks tulevad keerulised emotsioonid esile just kodus?

Kodu on lapse jaoks enamasti kõige tuttavam ja turvalisem keskkond. Kui lasteaias tuleb arvestada rühma ühiste kokkulepete, teiste laste soovide ja päevakavaga, siis kodus võib laps tunda suuremat vabadust oma emotsioone väljendada.

Seetõttu võivad päeva jooksul kogunenud emotsioonid avalduda alles koju jõudes.
Seda nähtust kirjeldatakse mõnikord ingliskeelse väljendiga after-school restraint collapse – olukord, kus lapsel on pärast päeva jooksul tehtud eneseregulatsioonipingutust keeruline oma emotsioone ja käitumist juhtida.

See ei tähenda, et lapse käitumist tuleks alati selgitada üksnes väsimuse või turvatundega. Mõnikord võib lapsel olla ka konkreetne mure lasteaias, mida ta ei oska veel väljendada.

Oluline on märgata, mida lapse käitumine meile tema vajaduste kohta ütleb.

5 nõuannet, kuidas muuta õhtud pärast lasteaeda rahulikumaks

1. Anna lapsele pärast lasteaeda aega ümber lülituda.

Koju jõudes ei pea kohe algama järgmine tegevus. Mõni laps vajab rahulikku omaette mängimist, teine soovib vanemaga koos olla või õues liikuda. Püüa võimalusel jätta lapsele aega, kus temalt ei oodata midagi erilist.

2. Arvesta väsimuse ja näljaga.

Laps ei pruugi ise osata öelda, et ta on väsinud või näljane. Selle asemel võib ta muutuda rahutuks või kergesti ärrituvaks.

Paku lapsele pärast lasteaeda vett ja vajadusel väikest vahepala. Püüa hoida õhtune rütm võimalikult rahulik ning jälgi, kas laps saab piisavalt puhata. Kui märkad, et keerulised õhtud korduvad just pikemate lasteaiapäevade järel, võib võimalusel aidata ka veidi varasem kojuminek.

3. Ära kiirusta küsimustega.

„Kuidas sul täna läks?”
„Kellega sa mängisid?”
„Mida sa õppisid?” 

Need on küsimused, mida esitame heast soovist lapse päevast osa saada. Kuid pärast pikka päeva ei pruugi laps olla valmis oma kogemusi kohe sõnadesse panema. Selle asemel, et hakata kohe lasteaiapäeva kohta uurima, anna lapsele aega. Vahel piisab sellest, kui ütled: „Mul on nii hea meel sind näha!“
Päevamuljed võivad tulla jutuks hoopis hiljem – koos mängides, õhtusöögil või enne magamaminekut.

4. Märka tunnet, kuid hoia piire.

Kui laps ärritub, on täiskasvanu loomulik soov olukord kiiresti lahendada. Sageli püüame lapsele selgitada, miks tema käitumine ei ole sobiv või palume tal kohe rahuneda. Proovi kõigepealt tema tunnet sõnastada: „Ma näen, et sul on praegu raske. Sa oled vist päris väsinud.”

Tunnete mõistmine ei tähenda, et kõik käitumisviisid oleksid lubatud.Ka väsinud laps vajab selgeid ja turvalisi piire. Näiteks võib öelda: „Ma saan aru, et sa oled vihane, aga lüüa ei tohi.”

Lapse rahunedes saab koos arutada, mida järgmisel korral teisiti teha.

5. Leidke oma perele sobiv õhturütm.

Kõik lapsed on erinevad ning üht lahendust, mis sobiks igale perele, ei ole olemas.Püüa mõne nädala jooksul märgata, millistel õhtutel on lapsel lihtsam oma emotsioonidega toime tulla.

Kas rahulikumad on need päevad, mil laps jõuab varem koju? Kas õhtune õueskäik aitab pingeid maandada? Või vajab laps hoopis rohkem üks ühele aega vanemaga?

Väikesed tähelepanekud võivad aidata kujundada õhturütmi, mis toetab nii last kui ka ülejäänud peret.

Millal võiks lapse käitumisele rohkem tähelepanu pöörata?

Üks keeruline õhtu ei tähenda, et midagi oleks valesti. Kuid kui lapse käitumine muutub märgatavalt, raskused kestavad pikemat aega või hakkavad mõjutama kogu pere igapäevaelu, tasub olukorda lähemalt uurida.

Alustada võiks vestlusest lapse õpetajaga.
Kuidas lapsel lasteaias tegelikult läheb? Kas ta leiab sõpru? Kuidas mööduvad söögiajad ja lõunane puhkus? Kas päeva jooksul esineb olukordi, mis valmistavad talle raskusi?

Mõnikord selgub, et laps vajab lihtsalt rohkem puhkust või teistsugust päevakava. Teinekord võib olla vajalik toetada tema suhtlemisoskusi, iseseisvust või emotsioonidega toimetulekut.

Kui lisanduvad püsivad une- või söömisprobleemid, tugev ärevus või muud olulised muutused lapse enesetundes, tasub nõu pidada ka perearstiga.

Kõige olulisem on, et lapse käitumist ei vaadeldaks eraldi tema tunnetest, vajadustest ja arengust.

Lapsevanem ei pea kõiki vastuseid ise teadma

Lapse kasvatamine toob kaasa palju küsimusi ning alati ei ole lihtne aru saada, milline lähenemine võiks just sinu last kõige paremini toetada.

Miks laps teatud olukordades nii tugevalt reageerib? Kuidas aidata tal oma emotsioonidega toime tulla? Millal on tegemist tavapärase arenguetapiga ja millal võiks otsida täiendavat tuge?

Nende küsimustega ei pea üksi jääma.

Vahel piisab ühest vestlusest spetsialistiga, et näha olukorda uue nurga alt, mõista lapse käitumise võimalikke põhjuseid ning leida praktilisi lahendusi igapäevaelu toetamiseks.