Kas lapsevanem on partner või lihtsalt teenusetarbija?
Hommikul annab lapsevanem üle inimese, kes on talle kõige kallim. Õhtul saab ta lapse taas enda hoole alla. Nende tundide vahele mahub suur osa lapse päevast – mängud, suhted, õppimine, rõõmud, pettumused ja kogemused, millest vanem ise osa ei saa. Milline roll peaks lapsevanemal selles maailmas olema?
Just seda küsimust avati Arvamusfestivali Alushariduse ala arutelus „Kas lapsevanem on partner või lihtsalt teenusetarbija?“. Vestluse lähtekoht oli lihtne: kodu ja lasteaed tegutsevad ühe ja sama lapse heaks ning mõlemad kujundavad keskkonda, milles kasvab tulevane täiskasvanu.
Arutelu juhtinud Eesti Montessori Ühingu juhatuse liige Helis Luik palus publikul alustuseks mõelda, milliseks inimeseks võiks tänane lasteaialaps kasvada. Kõlasid julgus, uudishimu, hoolivus, sallivus, empaatia, enesekindlus ja vastutustunne. Need omadused kasvavad keskkonnas, kus laps tunneb turvalisust, saab katsetada ja eksida ning kohtub täiskasvanutega, kes kannavad sarnaseid väärtusi nii kodus kui lasteaias. Sealt jõuabki küsimus üsna loomulikult partnerluseni.
Partnerlus algab enne, kui tekib probleem
Lasteaednik ja Eesti Lasteaednike Liidu juhatuse liige Anneli Laaman sõnastas oma vaate selgelt: pere ja lasteaed on partnerid. Mõlemal on lapse elus oma roll ning koostöö loomisel saab esimese sammu astuda õpetaja. Lapse lasteaeda tulek tähendab kogu pere jaoks uue suhte algust. Õpetaja loob kontakti vanemaga, õpib tundma peret ning kujundab usaldust. Laps tajub väga hästi, kuidas tema vanem õpetajasse suhtub. Vanema turvatunne toetab omakorda lapse võimalust uue keskkonnaga kohaneda.
Siin peitub oluline erinevus koostöö ja probleemilahenduse vahel. Suhe, mida hakatakse looma alles keerulises olukorras, peab kandma korraga väga suurt raskust. Igapäevaselt kasvatatud usaldus loob aga vundamendi, millele saab toetuda ka siis, kui lapse vajaduste või lasteaiaelu üle tekivad erinevad vaated. Seda toetavad väikesed asjad: hommikune vestlus, õhtune tagasiside, tutvumisvestlus, arenguvestlus ning läbipaistev ülevaade sellest, mida laps lasteaias teeb ja kogeb.
Lasteaed kui „must kast“
Arutelus kõlas üks kujund, mis tabab hästi lapsevanema kogemust. Lapsevanem Sven Soomuste kirjeldas lasteaeda „musta kastina“: vanem viib lapse hommikul lasteaeda, tuleb talle õhtul järgi ning saab võib-olla paarilauselise tagasiside, kuidas ta lapsel lasteaiapäev möödus. Nende kahe hetke vahele jääb sageli kaheksa tundi lapse elust. „Ma viisin hommikul lapse sinna, sain ta õhtul kätte. Mis seal vahepeal juhtub? See aeg on kaheksa tundi.“
Partnerlus aitab seda kasti avada. Vanem vajab teadmist sellest, kuidas tema lapsel päriselt läheb. Õpetaja vajab omakorda teadmist, milline on laps väljaspool lasteaeda – kuidas ta õhtul koju jõuab, millest räägib, mis teda rõõmustab ja millised kogemused temaga koju kaasa tulevad. Laps elab üht elu. Kodu ja lasteaed näevad sellest lihtsalt erinevaid osi. Just seetõttu muutub vanema teadmine lapse kohta alushariduses väärtuslikuks infoks. Õpetaja professionaalne pilk ja vanema sügav isiklik teadmine saavad teineteist täiendada.
Kaasamine tähendab ka piire
Partnerlus toob paratamatult kaasa järgmise küsimuse: kui palju peaks lapsevanem saama lasteaias otsustada? Vanemal peab olema võimalus jagada teadmisi oma lapse kohta, rääkida tema vajadustest ja eripäradest ning osaleda suuremates väärtusi ja kogukonda puudutavates küsimustes. Õpetaja professionaalne töö vajab samal ajal usaldust. Eesti Montessori Ühingu juhatuse liige Marin Järvelt tõi näiteks oma laste lasteaia, kus lapsevanemate MTÜ on ise lasteaia pidaja ning pered osalevad seetõttu väga aktiivselt lasteaia kujundamises. Ka seal säilib oluline põhimõte: „Me igal juhul usaldame õpetajaid oma töös. Nemad on ikkagi need eksperdid, kes lastega seal igapäevaselt töötavad.“
Hea partnerlus annab seega mõlemale poolele hääle ja samal ajal ruumi oma rolli täita. Vanem tunneb oma last. Õpetaja tunneb pedagoogikat ning näeb last rühmas ja suhetes teiste lastega. Juht loob tingimused, milles õpetaja saab professionaalselt tegutseda. Kui need teadmised kohtuvad vastastikkuse austusega, sünnib terviklikum vaade lapse kohta.
Lõunane puhkeaeg on näide, kui keeruline võib partnerlus olla
Vähesed teemad käivitavad lasteaia ja kodu vahel nii elava arutelu nagu lõunauni. Ka Arvamusfestivalil jõudis vestlus kiiresti küsimuseni, kui palju peaks vanem saama kaasa rääkida selles, kas tema laps päeval magab. Arutelust tuli esile, kui erinevad võivad laste vajadused olla. Üks laps vajab und, teine rahulikku puhkeaega. Vajadust mõjutavad lapse vanus, ööune pikkus, lasteaiapäeva kestus ja intensiivsus. Samuti mõjutavad lahendusi rühma ruumid ja täiskasvanute arv.
Seetõttu on lõunaune küsimus partnerlusele hea proovikivi. Parima lahenduse lapse jaoks saame, kui ühildame vanema teadmised oma lapse kodusest rütmist ja õpetaja igapäevased tähelepanekud lasteaiast. Arutelus kõlas korduvalt põhimõte, mis võiks juhtida palju rohkemat kui üksnes puhkeaja korraldust: otsused lähtuvad lapsest.
Kogukond loob koostööle uue pinnase
Partnerlus ei sünni ainult ühe vanema ja ühe õpetaja vahel. Lapse ümber on terve rühm inimesi. Arutelus kerkis tugevalt esile kogukonna tähendus. Kui rühma vanemad tunnevad üksteist, kohtuvad ka väljaspool tavapärast hommikust-õhtust logistikat ning tajuvad end ühise kogukonnana, muutub suhtlus lihtsamaks.
Õpetajal on selle kogukonna kujundamisel suur roll. Esimesed koosolekud saavad olla palju enamat kui päevakava ja praktilise info edasiandmine. Need võivad olla koht, kus vanemad õpivad üksteist tundma, räägivad ühistest väärtustest ning tekib tunne: meie oleme selle rühma inimesed. Sellises kogukonnas saab ka lapsevanema panus olla väga praktiline. Mõni oskab korraldada väljasõite, teine jagada oma erialaseid teadmisi, kolmas aidata üritusega. Partnerlus ei tähenda, et iga vanem peab panustama võrdselt. See annab võimaluse panustada viisil ja mahus, mis sobib konkreetsele perele.
Kas lapsevanem peaks saama valida ka pedagoogikat?
Siit jõudis arutelu veel suurema küsimuseni: kui palju võiks lapsevanem mõjutada seda, kuidas tema lapse arengut toetatakse? Õpetaja on erialaspetsialist ning tema professionaalsed pedagoogilised valikud vajavad usaldust. Lapsevanemate huvi ja ühine hääl saavad samal ajal mõjutada alushariduse suuremat pilti – näiteks seda, milliseid pedagoogilisi lähenemisi ja eriilmelisi lasteasutusi peredel üldse valida on. Just perede vajadusest on sündinud ka üle-Eesti Montessori lasteaiad ja -hoiud või õuerühmad.
Vanema teadlikkuse tõstmiseks on vaja selgitada lasteaia põhimõtteid ja väärtusi juba esimest päevast. Lapsevanem võib küsida, uurida, jagada oma ootusi ja algatada laiemat arutelu. Kui vanem mõistab, miks õpetaja midagi teeb, kasvab ka usaldus.
Partnerlus tähendab vahel ka võimalust lihtsalt usaldada
Arutelu pealkiri asetab lapsevanema justkui valiku ette: kas olla partner või teenusetarbija? Tegelikult joonistus välja mõte, kas alati peab valima või vastanduma. Eesti Montessori Ühingu juhatuse liige Marin Järvelt sõnastas mõtte, mis võiks olla kogu arutelu üks olulisemaid järeldusi: ka väga aktiivne lapsevanem vajab hetki, mil ta saab teenust lihtsalt usaldada. „Partnerlus seisnebki tegelikult selles, et koostöö, suhtlus ja omavaheline usaldus on niivõrd hästi toimivad, et teatud hetkedel saamegi lapsevanemana viia südamerahuga oma lapse lasteaeda.“
Südamerahu on siin võtmesõna. Lapsevanemal on ka inimene oma vajaduste, huvide ja tegemistega. Tema roll alushariduses ei pea tähendama pidevat sekkumist, koosolekutel osalemist ega iga pedagoogilise otsuse jälgimist. Hea partnerlus annab talle võimaluse valida, millal ja kuidas ta panustab, ning teadmise, et vajaduse korral tema häält kuulatakse. See tähendab, et usaldus võimaldab vahel ka kõrvale astuda.
Lõpuks võidab partnerlusest laps
Arutelu kõige olulisem küsimus kõlas tegelikult alles vestluse teises pooles: kes sellest partnerlusest võidab? Vastus peaks olema alati laps. Tema näeb, kuidas vanem õpetajaga suhtleb. Tema tunnetab, kas täiskasvanud tema ümber usaldavad üksteist. Tema kogeb, kas kodus ja lasteaias kantakse sarnaseid väärtusi. Ja tema saab kõige rohkem kasu sellest, kui kaks tema jaoks olulist maailma omavahel päriselt teevad koostööd.
Partnerlus võib alata tutvumisvestlusest, ühisest kokkuleppest või küsimusest: „Mida teie oma lapse lasteaiaajalt ootate?“ Vahel algab see veel lihtsamalt. Arutelu lõpus meenutas üks lapsevanem, kuidas ta ütles igal õhtul õpetajale aitäh. Õpetaja imestas kord, miks teda tänatakse – see on ju tema töö. Lapsevanema jaoks tähendas see aga midagi enamat. „Minu jaoks on see ikkagi suur asi. Ma toon oma kõige kallima vara sinna lasteaeda ja ta on hästi hoitud.“
Lapsevanem tunneb, et tema teadmist oma lapsest väärtustatakse. Õpetaja tunneb, et tema professionaalsust usaldatakse. Mõlemad teavad, et saavad teineteise poole pöörduda. Ja laps kasvab keskkonnas, kus tema jaoks kõige olulisemad täiskasvanud tegutsevad ühes suunas.