Laps ei taha lasteaeda minna – mida ta meile tegelikult öelda püüab?
„Ma ei taha lasteaeda!“ Mõnes peres kõlab see lause aeg-ajalt, teises saadab see peaaegu igat hommikut. Ühel päeval tulevad sõnadele lisaks pisarad ja klammerdumine, teisel kõhuvalu. Mõni laps hakkab juba õhtul uurima, kas homme on jälle lasteaiapäev. Lapsevanem võib sellistel hommikutel tunda nõutust. Miks laps, kes veel mõni aeg tagasi rõõmsalt rühma jooksis, tahab nüüd koju jääda? Kas ta vajab lihtsalt rohkem aega või annab tema käitumine märku millestki, mis vajab täiskasvanu tähelepanu? Eriti palju küsimusi tekib siis, kui lasteaiaga harjumine võtab oodatust kauem aega ning vanemale tundub, et laps ei harju lasteaiaga.
Mis peitub „ei taha“ taga?
Väikese lapse oskus oma tundeid ära tunda, nende põhjuseid mõista ja neid sõnades väljendada alles kujuneb. Laps võib tunda tugevat kurbust, ärevust või igatsust, kuid vajab veel täiskasvanu abi, et mõista, mis selle tunde tekitas ja kuidas seda väljendada. Seetõttu räägib laps oma enesetundest sageli rohkem käitumise kui sõnade kaudu.
Hommikul võib see väljenduda vanema külge klammerdumise või nutuna, õhtul tavapärasest suurema lähedusevajaduse või tugevate emotsioonidena. Laps võib tunda vanemast lahkudes kurbust, väsida pikast päevast, kogeda rühmas liiga palju müra või kanda endas eelmisel päeval tekkinud keerulist olukorda. Lause „ma ei taha lasteaeda“ võtab selle keerulise tundemaailma kokku vaid nelja sõnaga. Vanem võiks seetõttu vaadata lapse vastumeelsust kui olulist infot. Laps annab oma sõnade ja käitumisega märku, et vajab selles olukorras rohkem tuge, turvatunnet, puhkust või aega.
Põhjus võib peituda alles käimasolevas kohanemises, raskes lahkuminekuhetkes, väsimuses, muutustes kodus või lasteaias, suhetes teiste lastega või mõnes päeva jooksul tekkinud ebamugavas olukorras. Vahel vajab laps mõnel eluperioodil lihtsalt tavapärasest rohkem vanema lähedust.
Lasteaiaga harjumine kulgeb igal lapsel omas tempos.
Üks laps tunneb ennast uues keskkonnas kiiresti kindlalt, teine vajab tuttavat rütmi ning õpetajate ja kaaslastega kohanemiseks rohkem aega. Lapse vanus ja arenguetapp mõjutavad samuti seda, kuidas ta lahkumist kogeb. Väikelapseeas areneb kiiresti küll lapse iseseisvus, aga samal ajal vajab ta tugevalt tuttava täiskasvanu lähedust ja turvatunnet. Lahkuminekuärevus kuulub selles arenguetapis tavapäraste reaktsioonide hulka ning võib mõnel perioodil tugevamalt esile tulla. Seetõttu võib hommikune vanemast lahkumine olla lapse jaoks suur emotsionaalne sündmus ka siis, kui ta tunneb ennast ülejäänud lasteaiapäeva jooksul hästi.
Palju räägib ka see, millal raskus tekib. Üks laps avaldab vastumeelsust juba kodus, teine muutub kurvaks lasteaia ukse juures. Kolmas nutab hüvastijätul, kuid suundub mõne minuti pärast rahulikult mängima. Mõni laps kannab pinget endaga kaasas ka päeva jooksul ja väljendab seda alles kodus. Täiskasvanu saab just neid hetki jälgides hakata mõistma, millist tuge laps vajab.
Lasteaeda minek algab juba kodust
Lapse jaoks algab lasteaeda minek ammu enne rühma uksele jõudmist. Hommikune ärkamine, riietumine, vanema meeleolu ja kodust väljumise tempo kujundavad kõik seda, millise tundega laps oma päeva alustab. Vanem saab last toetada turvalise ja etteaimatava hommikurutiiniga. Laps võiks teada, kuidas hommik kulgeb: ärkame, sööme, riietume, läheme lasteaeda, paneme asjad ära, kallistame ja jätame hüvasti. Korduv rütm aitab lapsel järgmist sammu ette näha ning loob turvatunnet.
Iga tuttavalt kulgev hommik annab lapsele kogemuse, et ta teab, mis järgmisena juhtub. Samamoodi kasvatab vanema lubatud ajal tagasitulek lapse kindlustunnet: vanem läheb, mina veedan siin oma päeva ja vanem tuleb tagasi.Kui lasteaeda minek kujuneb pikema aja jooksul pingeliseks, tasub vanemal jälgida ka seda, millises hetkes lapse vastuseis algab. Mõnikord annab just see vihje, milline osa hommikust vajab muutust või rohkem tuge.
Raske hüvastijätt võib käia käsikäes hea lasteaiapäevaga
Hommikune nutt räägib sageli sellest, kui oluline on lapsele side oma vanemaga. Väikelapse jaoks võib lahkuminek olla päeva üks emotsionaalsemaid hetki ka siis, kui rühmas ootavad teda tuttavad õpetajad, sõbrad ja põnevad tegevused. Laps võib korraga tunda kahte asja: ta tunneb ennast lasteaias hästi ja tahab samal ajal väga emme või issiga jääda. Mõlemad tunded mahuvad ühe väikese inimese sisse.
Ka hüvastijätt võiks olla soe ja selge. Tuttav rituaal – kallistus, musi, salajane käepigistus või kindel lause annab lapsele pidepunkti. Vanem võib öelda näiteks: „Pärast lõunaund tulen sulle järele.“ Väikelaps mõistab aega kõige paremini tuttavate sündmuste kaudu. „Pärast õhtuoodet“ või „pärast lõunaund“ loob talle palju selgema pildi kui kellaaeg.
Mäng võib rääkida rohkem kui küsimus „miks?“
Täiskasvanu tahab loomulikult teada, mis last vaevab. Otsene küsimus „Miks sa lasteaeda minna ei taha?“ nõuab aga väikeselt lapselt päris keerukat oskust: ta peab oma tunde ära tundma, selle põhjuse leidma ja seejärel sõnadesse panema. Mäng pakub lapsele sageli lihtsama tee. Kaisuloomad võivad minna lasteaeda. Üks karu võib hommikul emmest kõvasti kinni hoida, jänes võib igatseda ja mõni mängutegelane võib sattuda sõbraga tülli. Laps toob mängu sageli olukordi ja tundeid, mida ta parasjagu enda ümber kogeb.
Vanem saab mängu jälgida, lapse mõtteid peegeldada ja aidata neile sõnu leida. Sama võimaluse annavad joonistamine, raamatud ja rahulikud vestlused. Ka küsimused võiksid olla võimalikult konkreetsed: „Mis sulle täna kõige rohkem meeldis?“, „Kellega sa täna mängisid?“ või „Mis sa täna sõid?“ Konkreetne küsimus aitab lapsel oma päevast lihtsamini rääkida.
Vanem ja õpetaja näevad koos tervikpilti
Vanem näeb lapse hommikut ja õhtut. Õpetaja näeb kõike seda, mis jääb nende kahe hetke vahele. Just seepärast annab koostöö sageli kõige parema pildi sellest, kuidas laps ennast lasteaias tunneb. Sama oluline on lapse enda suhe õpetajaga. Laps vajab rühmas täiskasvanut, kelle poole ta saab pöörduda siis, kui igatsus muutub suureks, mängus tekib keeruline olukord või uus keskkond tundub veel võõras. Iga soe vastuvõtt, lohutus ja lapse märguandele vastamine aitab sellel suhtel kasvada. Aja jooksul saab õpetajast lapse jaoks turvaline täiskasvanu, kelle toel muutub ka vanemast eemal veedetud aeg lihtsamaks.
Vanem võiks uurida, kuidas laps pärast hüvastijättu rahuneb, millistes tegevustes ta hea meelega osaleb, kellega ta mängib ning millistel hetkedel vajab rohkem täiskasvanu lähedust. Samuti annavad olulist infot söömine, puhkeaeg ja mäng. Kui vanemale tundub pikemat aega, et laps ei harju lasteaiaga, annab vestlus õpetajaga sageli olulise lisavaate. Õpetaja näeb lapse käitumist pärast vanema lahkumist ning oskab kirjeldada, kuidas laps päeva jooksul tegutseb, suhtleb ja otsib täiskasvanu tuge. Koostöö keskmes võiks püsida üks küsimus: mida laps praegu vajab, et tunda ennast hästi?
Väsinud laps vajab taastumiseks aega
Lasteaiapäev sisaldab väikese lapse jaoks palju erinevaid hetki ja emotsioone. Ta suhtleb teiste lastega, järgib päeva rütmi, jagab mänguasju ja täiskasvanu tähelepanu, liigub ühest tegevusest teise ning töötleb pidevalt uusi muljeid ja emotsioone. Kõik see nõuab energiat.
Kui hommikud muutuvad järjest raskemaks, tasub vanemal vaadata lapse päeva tervikuna. Piisav uni, rahulikumad õhtud ja ühine aeg pärast lasteaiapäeva aitavad lapsel taastuda. Võimaluse korral võib pere planeerida nädala sisse ka lasteaiavaba päeva, mil laps saab liikuda rahulikumas tempos ja veeta rohkem aega oma lähedastega. Ka haigus, puhkus, pikem paus või muutused rühmas võivad lapse harjumuspärast rütmi mõjutada. Laps võib sellisel perioodil vajada uuesti aega, et tuttav päevakava muutuks turvaliseks ja omaseks. Lasteaiaga harjumine võib seetõttu kulgeda lainetena: mõni periood on lihtsam, teine vajab taas rohkem vanema ja õpetaja tuge.
5 asja, mida proovida juba järgmisel lasteaiahommikul
- Varu hommikul rohkem aega
Rahulikum tempo jätab lapsele ruumi ärgata, süüa ja riietuda. Pere rahulik hommik aitab ka lapsel jõuda lahkuminekuhetkeni tasakaalukamas seisundis. - Räägi lapsele, kuidas hommik kulgeb.
„Nüüd paneme riidesse, sõidame lasteaeda, viime asjad kappi, kallistame ja siis lähed õpetajaga rühma.“ Tuttav tegevuste järjekord aitab lapsel järgmist sammu ette näha. - Looge oma hüvastijäturituaal.
Kallistus, musi, salajane käepigistus või üks kindel lause võib saada lapsele turvaliseks märgiks: nüüd algab minu lasteaiapäev ja vanem tuleb mulle hiljem järele. - Anna lapse tundele sõnad.
„Sa tahaksid praegu minuga olla ja sul on raske hüvasti jätta.“ Vanema rahulik peegeldus aitab lapsel mõista, mida ta tunneb, ning annab kogemuse, et täiskasvanu saab temast aru. - Küsi õpetajalt, kuidas päev pärast hüvastijättu jätkub.
Õpetaja tähelepanekud aitavad mõista, kas laps vajab rohkem tuge just lahkuminekuhetkel või saadab pinge teda ka päeva jooksul.
Millal vajab laps rohkem tuge?
Lapse ärevus võib väljenduda une- ja söömisraskuste, sagedaste kõhuvalude, klammerdumise, nutususe või tavapärasest tugevama ärrituvusena. Vanem võiks vaadata kolme asja: kui kaua muutus kestab, kui tugev see on ja kui palju see lapse igapäevaelu mõjutab. Vanem ja õpetaja saavad sellisel juhul panna koos kokku tervikpildi. Vajaduse korral saab pere kaasata ka lasteaia tugispetsialisti või mõne teise lapse arengut toetava spetsialisti.
Lapse käitumine räägib alati midagi
Laps vajab teadmist, et hommikul võib olla raske ja päev võib sellest hoolimata kujuneda heaks. Ta vajab enda kõrvale täiskasvanuid, kes aitavad tal selle kogemuseni jõuda.
Kui sinu perel seisab ees lastehoiu või lasteaia valik, tasub võtta aega, et leida koht, kus laps saab omas tempos kohaneda ning kus tema vajadusi päriselt märgatakse. Väikese Päikese lastehoidudes ja lasteaedades ootavad lapsi toetavad täiskasvanud, erinevad pedagoogilised lähenemised ja keskkonnad, mille seast saab pere leida just enda lapsele sobiva.
Tutvu Väikese Päikese lastehoidude ja lasteaedadega ning leia oma lapsele sobiv keskkond.
Birgit Anette Bibikov
Väike Päike