Mida laps tegelikult tahab, et me märkaks?
Laps, kes jookseb hommikuringist minema. Laps, kelle tunded paisuvad hetkega suureks. Laps, kes küsib lõputult „miks?“. Ja ka laps, kes istub vaikselt, täidab kõik ülesanded ning pälvib täiskasvanutelt kiidusõnu. Kõigi nende käitumiste taga on üks inimene oma vajaduste, mõtete, tunnete ja kogemustega. Küsimus on, kas me oskame teda päriselt näha.
Just selle küsimuse üle arutlesid Arvamusfestivali Alushariduse alal Eesti Lastehoidude Liidu juht Mari Kummer, eripedagoog Kätlin Varandi, Eesti Montessori Ühingu juhatuse liige Eliisa Silmet ning kasvatuspsühholoog ja vanemahariduse edendaja Merilin Mandel.
Arutelu alguses kõlas mõte, mis kujunes kogu vestluse üheks kandvaks teljeks: lapse elu toimub praegu. Lapsepõlv on päris elu oma suhete, rõõmude, pettumuste, hirmude ja mälestustega. „Lastel elu juba käib. Nad ei ole lihtsalt veel valmivad inimesed, kellel mingil hetkel hakkab elu,“ ütles Merilin Mandel. See muudab ka küsimust, mida tähendab lapse märkamine. See ulatub palju kaugemale kui lapse käitumise vaatlemine. Selle keskmes on soov mõista, kes laps on ja mida tema käitumine meile räägib.
„Keerulise lapse“ asemel laps, kellel on keeruline
Lasteaias või -hoius tõmbab täiskasvanu tähelepanu sageli esimesena laps, kelle käitumine mõjutab rühma tavapärast rütmi. Ta liigub siis, kui teised istuvad, tahab uurida siis, kui teised kuulavad või suured tunded kasvavad üle pea.
Mari Kummer tõi arutelus esile ühe kahjuks liiga levinud väljendi: „keeruline laps“. Ta pööras selle mõtte ümber ja kutsus seda hoopis teise nurga alt vaatama: „Laps ise ei ole keeruline, aga tal on mingil hetkel keeruline.“ Üks väike keeleline vangerdus muudab vaatenurka märgatavalt. Fookus liigub hinnangult soovile mõista: mis selle lapsega tegelikult praegu toimub?
Sama puudutab „jonni“. Kätlin Varandi kutsus täiskasvanuid vaatama, mis on peidus selle sõna taga. Lapse reaktsioonid võivad rääkida väsimusest, liiga kiirest tempost, kuulamise vajadusest või tunnetest, mille väljendamiseks on sõnavara alles kujunemas. Täiskasvanu saab siin olla lapsele eeskujuks, aidates kogemusele sõnu anda. Nii saab käitumisest suhtlus. Laps annab oma olemasolevate oskustega märku sellest, mida ta kogeb ja vajab.
Ka vaikne laps vajab märkamist
Kõige nähtavam laps saab sageli kõige rohkem tähelepanu. Arutelus pöörati pilk aga ka neile, kelle päev möödub justkui rahulikult. Laps tuleb hommikul rühma, mängib omaette, järgib kokkuleppeid ja läheb õhtul vanemaga koju. Täiskasvanu vaatenurgast sujub kõik suurepäraselt. Selline laps võib aga jääda päeva jooksul kõige nähtamatuks.
Mari Kummer kirjeldas seda õpetajatöö ühe olulise proovikivina: teadlikult loodud keskkond annab õpetajale võimaluse juhendamise kõrval lapsi vaadelda, tundma õppida ning märgata ka neid, kes ei tõmba oma käitumisega tähelepanu. Eripedagoog Kätlin Varandi nimetas vaiksete laste ülesleidmist lausa üheks oma südameasjaks. „Tubli“ laps võib osata suurepäraselt vastata nii, nagu täiskasvanu ootab, kuid vajada rohkem aega selleks, et väljendada ka päriselt enda mõtteid.
Keskkond võib mõjutada last rohkem kui arvame
Lapse märkamiseks vajab täiskasvanu aega. Rohkem aega ja võimalust märgata igat last tekitab omakorda keskkond. Teadlikult loodud ruumis leiab laps tegevusi, mida ta saab ise algatada, jätkata ja arendada. Õpetaja roll saab liikuda pidevalt tegevuste juhtimiselt vaatlemise, toetamise ja kohalolu suunas. „Õpetaja loob keskkonna, kus lastel on vabadus tegutseda ja nii saab ta päriselt igat last tundma õppida,“ sõnas Mari Kummer.
Vahel tähendab hea keskkond ka rohkem vabadust ja veidi rohkem pealtnäha kaost. Arutelus kõlasid lood mullahunnikus mängivatest lastest, paberirullidest ehitatud onnidest ja ruumist, kus lapsed said kolm tundi oma mängu ise juhtida. Selged piirid andsid turvatunde, vabadus nende piiride sees aga võimaluse luua, läbi rääkida, lahendada probleeme, teha koostööd ja võtta vastutust, mis on väga vajalikud oskused tulevikus hakkamasaamiseks. Täiskasvanu ülesanne pole igat lapse päeva üksipulgi ette planeerida. Mõnikord sünnib kõige väärtuslikum õppimine just siis, kui anname lapsele vajalikud materjalid, päriselt aega tegutsemiseks ja usalduse.
Lapse küsimused väärivad kohta meie ühises maailmas
„Miks?“ Väikelapse üks loomulikumaid küsimusi kannab endas midagi väga väärtuslikku: soovi maailmast aru saada. Laps võib küsida ühel hommikul platsenta värvi kohta, järgmisel hetkel jää libeduse või mõne täiesti argise nähtuse kohta. Tema jaoks on maailm veel täis asju, mille tähendust tasub uurida. „Lapsed on väikesed teadlased. Nad tahavad teada, nad tahavad uurida,“ ütles Kätlin Varandi.
Uudishimu kasvab seal, kus küsimustele tekib ruumi. Eliisa Silmet tõi arutelus esile, kuidas lapse järjepidevale „miks?“ küsimusele vastamine loob võimaluse edasi uurida, samal ajal kui „nii on alati tehtud“ sulgeb selle tee kiirelt. Täiskasvanu saab küsimustele vastamise kõrval teha midagi veel lihtsamat – küsida lapselt vastu: „Mis sina arvad?“ Selles küsimuses peitub tugev sõnum: sinu mõtted on olulised ja väärtuslikud.
Suhe lapsega algab inimlikkusest
Üks arutelu olulisemaid mõtteid puudutas täiskasvanu rolli. Laps vajab täiskasvanut, kes juhib, loob turvalised piirid ja võtab vastutuse. Samal ajal loob suhte just inimlikkus. Täiskasvanu võib öelda, et tal on raske päev. Ta võib rääkida enda kogemustest, tunnistada eksimusi, naerda enda üle ja jagada lapsega seda, mis talle endale päriselt huvi pakub. Kätlin Varandi võttis selle mõtte kokku lihtsalt: „Kontakt lapsega on kõige alus.“
Sama kehtib lasteasutuses perega loodava suhte kohta. Õpetaja tunneb last ühes keskkonnas, vanem teises. Mõlemal on lapse kohta teadmised, mille peaks tooma ühe laua taha, et luua koostöö ja lapse arengu parim toetamine. Mari Kummer rõhutas, et õpetaja ja lapsevanema suhte loomine väärib sama teadlikku tähelepanu nagu suhte loomine lapsega. Usaldus loob võimaluse rääkida ka keerulisematest teemadest ning otsida koos lapsele sobivaid lahendusi. Seega märkamine sünnib koostöös – kodu, õpetajate, tugispetsialistide ja kogukonna vahel.
Milliseid lapsi me soovime tulevikus näha?
Arutelu lõpus paluti osalejatel mõelda, milliste sõnadega võiksime kümne aasta pärast lapsi rohkem kirjeldada. Kõlama jäid märksõnad: kelmikus, julgus, enda eest seismine, oskus olla hea kaaslane endale ja teistele ning tunne, et oled oluline. Need sõnad räägivad palju ka sellest, millist lapsepõlve me täna loome.
Lapse märkamine võib alata väikestest hetkedest. Sellest, et enne mõtleme kui hakkame eeldama. Küsime „mis sina arvad?“. Anname mängimiseks päriselt aega. Kuulame küsimuse lõpuni. Lubame lapsel olla vahel lärmakas ja vahel vaikne, julge ja ebakindel, tõsine ja kelmikas. Ja ärme unusta öelda midagi väga lihtsat, samas mõjusat: „Nii tore, et sa täna tulid. Sa oled oluline.“ Sest laps soovib kõige rohkem teada, et täiskasvanu kõrval on tal ruumi olla tema ise – päris inimene, kelle elu juba käib.
Kuula ja vaata samal teemal toimunud Arvamusfestivali alushariduse arutelu „Mida laps tegelikult tahab, et me märkaks?“
Alusharidus loob tuleviku!
Teksti koostas: Birgit Anette Bibikov
Väike Päike