Minu teekond lasteaias abiõpetajana algas 5 aastat tagasi. Enne lasteaiatööd olin tegev Tallinki Logistikalaos, kuid pandeemia aastad olid paljude jaoks rasked ja pidin leidma karjääris uue suuna. Niimoodi leidsin koha ühes Tallinna lasteaias, kuhu sain esmalt tööle tutvuse kaudu.
Väike Päike Viimsi Lasteada sain läbi soovituse, sest Kiili Lasteaia liikumisõpetaja teeb ka Viimsi Lasteaias tunde. Kuna sellel hetkel otsiti abiõpetajat, siis võin öelda, et Väikesesse Päikesesse sattumine juhtus täiesti läbi õnne. Siia olen jäänud pidama, sest Väikeses Päikeses on märgatud minu potentsiaali ning võimaldatakse seda rakendada.
Lasteaias on mind kui meesterahvast väga hästi vastu võetud ning isegi eelistatud, sest Eestis pole mees lasteasutuses just igapäevane nähtus. Selle tulemusena on ette tulnud ka humoorikaid hetki, kuna lapsed ja vanemad ei oota meesterahvast neile vastu vaatamas. Sellegipoolest olen alati leidnud väga hea kontakti lastega ja seda just läbi huumori. Lisaks aitab mind lapsega usalduse ja turvatunde loomisel, kui ma laskun temaga samale tasandile. Seda tehes kinnitan lapsele, et ma kuulan teda ning keskendun tema jutule. Vanematega kontakti loomine on olnud veidi keerulisem, sest täiskasvanutel tekivad eelarvamused kergemini. Sellegipoolest pole ma siiani kohanud vanemaid, kes pelgaksid meesterahvast õpetajana ning sellest tulenevalt ei tooks last lasteaeda.
Leian endalt vahepeal küsimas, miks ma üldse lasteaias töötan? Teame, et Eesti ühiskonnas ei ole meesõpetaja amet kuigi populaarne. Pean tunnistama, kui alustasin lasteaias töötamist, siis ei leidnud ma sellele küsimusele ühest vastust. Nüüd, mil olen veetnud juba üsna pika aja erinevates lasteaedades, siis saan öelda, et teen seda missioonitundest. Tahan lastele edasi anda teadmisi ning oskusi, mida kahjuks näeme meie ühiskonnas aina vähem. Näiteks viisakusreeglid või teiste suhtes empaatia tundmine. Lisaks saan rakendada enda tantsukirge, mis toetab lapse rütmitunnetuse arengut, tugeva rühi loomist ning julgust ennast vabalt väljendada. Seeläbi saavad lapsed kaasa tantsuoskuse, mida läheb kindlasti tarvis edaspidises elus, sest ka see oskus on hakanud ühiskonnast kaduma. Võin enda kogemusest kinnitada, et lapsed naudivad tantsimist ning lapsevanemad lausa pooldavad seda, sest terves kehas on terve vaim.
Lastel on muidugi tohutult palju anda meile kui täiskasvanutele – nende oskus näha kõiges positiivset ja järjekindlus minna enda plaanidega alati lõpuni. Neid ei peata miski, sest lapsed ei tunne valehäbi ning lähevad ka peale kukkumist eluga edasi. Just need on asjad, mida peaksid kõik täiskasvanud lastelt õppima.
Leian peale kõigi nende vapustavate kogemuste saamist, et eelarvamus, nagu lastega töö oleks ainult naistele mõeldud, peaks meie ühiskonnaruumist kaduma. Lasteaias töötamise kogemuste pagasiga tahaksin julgustada mehi rohkem osa võtma ka lasteaiaelust, mitte ainult töömehena, vaid just õpetajana.